Õppimist mõjutavad isikuomadused ja hoiakud
Õpetamine on eemärgistatud praktiline tegevus, kus toimub nii õppimine kui ka õpetamine ning millel on järgmised komponendid: õppija/õppijad, õpetaja/koolitaja, koolituse sisu.
Õppimine sõltub eelkõige õppijast ja tema vaimsetest protsessidest. Oluline on toetada õppimist soodustavaid isikuomadusi ja õppimistrateegiaid.
Edukat õppijat kirjeldatakse järgmiste eesmärkide kaudu:
On oluline, et õppija püüab mõista ja stuktureerida tervikut. See eeldab, et ta püüab siduda õpitavat ainet oma varasemate teadmistega.See omakorda eeldab õppija reflekteerivat ja analüüsivat hoiakut.
Õppija enesehinnang ja enesekindlus mõjutavad, kui palju ta on nõus uusi strateegiaid ja tegutsemisviise katsetama. Peale isikuomaduste mõjutab õppimist see, milliste emotsioonidega suhtuvad õppijad endasse ja oma õppimisvõimesse. Õppimist toetavad positiivsed emotsioonid, näiteks uudishimu. Õppimist takistavad negatiivsed emotsioonid on näiteks ängistus, paanika ja ebakindlus.
C. Handy arvates on kolm õppimist soodustavat tegurit sobiv isekus, teise nurga alt lähenemine ja negatiivse võimalikkus. Sobivalt isekad inimesed võtavad endale vastutuse iseenda ja oma tuleviku eest, neil on selge ettekujutus, mida nad tulevikult tahavad. Teise nurga alt lähenemine tähendab asjade, probleemide, situatsioonide ja inimeste teisest perspektiivist vaatamist. Negatiivse võimalikkus tähendab julgust elada vigade ja ebaõnnestumistega – kogemaks õnnestumi, peab enne olema valmis kogema ebaõnnestumisi.
Õppimist võivad takistada ka psühholoogilised tegurid nii õppija kui õppekeskkonna poolt. C.Handy nimetab kolme takistust:
Enda tähtsusetuks pidamine iseloomustab neid inimesi, kes võivad küll esitada küsimusi, aga ei usalda omaenda võimet vastuseid leida ja seetõttu ei liigu ka muutunud tegevuse suunas.
Õppimist võib takistada ka andestuse puudumine. Õppimisel on risk, et kõike ei mõisteta õigesti. Kui eksimusi karistatakse ega nähta nähta neid kui osa õppimisest, kaob julgus õppida. Kui valesid vastuseid naeruvääristatakse, kaob varsti julgus ja tahtmine kaasa mõelda. Sealjuures on õppimisprotsessis oluline nii teistele kui ka endale andestamine.
Õppimine sõltub eelkõige õppijast ja tema vaimsetest protsessidest. Oluline on toetada õppimist soodustavaid isikuomadusi ja õppimistrateegiaid.
Edukat õppijat kirjeldatakse järgmiste eesmärkide kaudu:
- aktiivne.
- eesmärgile suunatud,
- loova hoiakuga,
- ennast reguleeriv,
- isiklikku vastutust omav.
On oluline, et õppija püüab mõista ja stuktureerida tervikut. See eeldab, et ta püüab siduda õpitavat ainet oma varasemate teadmistega.See omakorda eeldab õppija reflekteerivat ja analüüsivat hoiakut.
Õppija enesehinnang ja enesekindlus mõjutavad, kui palju ta on nõus uusi strateegiaid ja tegutsemisviise katsetama. Peale isikuomaduste mõjutab õppimist see, milliste emotsioonidega suhtuvad õppijad endasse ja oma õppimisvõimesse. Õppimist toetavad positiivsed emotsioonid, näiteks uudishimu. Õppimist takistavad negatiivsed emotsioonid on näiteks ängistus, paanika ja ebakindlus.
C. Handy arvates on kolm õppimist soodustavat tegurit sobiv isekus, teise nurga alt lähenemine ja negatiivse võimalikkus. Sobivalt isekad inimesed võtavad endale vastutuse iseenda ja oma tuleviku eest, neil on selge ettekujutus, mida nad tulevikult tahavad. Teise nurga alt lähenemine tähendab asjade, probleemide, situatsioonide ja inimeste teisest perspektiivist vaatamist. Negatiivse võimalikkus tähendab julgust elada vigade ja ebaõnnestumistega – kogemaks õnnestumi, peab enne olema valmis kogema ebaõnnestumisi.
Õppimist võivad takistada ka psühholoogilised tegurid nii õppija kui õppekeskkonna poolt. C.Handy nimetab kolme takistust:
- nende-sündroom,
- enda tähtsusetuks pidamine,
- andestuse puudumine.
Enda tähtsusetuks pidamine iseloomustab neid inimesi, kes võivad küll esitada küsimusi, aga ei usalda omaenda võimet vastuseid leida ja seetõttu ei liigu ka muutunud tegevuse suunas.
Õppimist võib takistada ka andestuse puudumine. Õppimisel on risk, et kõike ei mõisteta õigesti. Kui eksimusi karistatakse ega nähta nähta neid kui osa õppimisest, kaob julgus õppida. Kui valesid vastuseid naeruvääristatakse, kaob varsti julgus ja tahtmine kaasa mõelda. Sealjuures on õppimisprotsessis oluline nii teistele kui ka endale andestamine.
