Enesearengu subjekt

Humanistliku õppimiskäsitluse aluseks on seisukoht, et igale inimesele on omane kasvu- ja arengupotentsiaal, mida inimene oma tegevusega soovib realiseerida. Õppimine on õppija enda tegevuse tulem ning tegevus lähtub inimese sisemisest aktiivsusest. Humanistlik läheneisviis eeldab õppija teadlikkust endast kui enesearengu subjektist.

Enesejuhitud õppimist iseloomustab:

• õpivajaduse määratlemine;
• õppe eesmärgistamine ning strateegijate loomine;
• vajalike ressursside (võimed, aeg jne) leidmine;
• õppimise läbiviimine rakendades sobivaid ressursse ja õpimeetodeid;
• õpitulemuste hindamine.

Andragoogikas on subjekt üheks põhimõisteks, mida käsitletakse kui teadvustatud aktiivsusekandjat, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima. Niisiis avaldub subjektiks olemine eelkõige mõtestatud aktiivses tegutsemises. Lisaks iseenda ja ümbritseva keskkonna teadvustamisele ning tunnetamisele omab subjekt ka teatud võimeid (orienteeruda, otsustada) ja valmisolekut pingutada oma sihtideni jõudmiseks.

Enesearengu subjekt on indiviid, kes teadvustab ja tunnetab oma arenguvajadusi, on võimeline ning valmis iseenda arengut juhtima ja selle eest vastutama. Enesearengu subjekti olulisteks tunnusteks on autonoomsus, vastutustunne ning kriitiline iseseisev mõtlemine.

Subjektsuse tegurid ehk subjektsuse kujunemist mõjutavad tegurid:

• Aktiivsus on subjektsuse fundamentaalne omadus ehk aktiivsus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjekti iseloomustav teadlik aktiivsus ei väljendu ainult tegevuses, vaid see eeldab ka tunnetust.
• Refleksioon tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena. Enesereflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks.
• Teadvust peetakse inimese üheks tähtsaimaks tunnuseks, mis võimaldab tal käituda ja tegutseda arukalt, tunnetada nii välismaailma kui ka iseennast.
• Enesetunnetus on oma sisemaailma (mina) tunnetamine ja tegude hindamine, eeldades võimet oma mina ümbritsevast maailmast eristada ning enda tegevust analüüsida.
• Oma arengut juhtiva subjektina tegutsemisel tugineb inimene enda kogemustele. Subjekti kogemus on alati unikaalne. Kogemused määravad täiskasvanu küpsuse ning nende pideval reflekteerimisel põhineb õppimine antud eluetapis.
• Enesehinnang kujuneb kogu elu vältel, võrreldes pidevalt oma tegelikku tegevust ja käitumist vastavate ideaalidega. Kaasaegses komplitseeritud ühiskonnas tagab inimese väärika toimetuleku eelkõige tema adekvaatne ning positiivne enesehinnang, mis väljendab austavat suhtumist iseendasse. Kuna enesehinnang põhineb indiviidi püüdlustel oma ideaalide poole, võib seda käsitleda inimese pideva arengu lähtena.
• Eneseteadvus, -tunnetus ja -hinnang on aluseks enesemääratlemisele ehk -aktualiseerimisele. Enesemääratlemine ehk -aktualiseerimine on inimese kõrgeim vajadus, mille rahuldamisele indiviid pürgib oma arengus. Enesemääratlemine on aluseks inimese võimete-ja võimalustekohase toimimise vabatahtlikkusele ning motiveeritusele.
• Motivatsioon on indiviidi sisemusest tulenev mõju-see on inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiramatud arenguvõimalused. Motivatsiooni allikaks on inimese usk oma suutlikkusse saavutada eesmärk. Motivatsiooni kui indiviidi pideva arengu ajendit võib pidada kaalukaks mõjuriks inimese kujunemisel enesearengu subjektiks.
• Isiksuslikud ressursid on eelduseks subjektsusele, kuid nendest ei piisa viimase kujunemiseks. Ressursid toimivad vaid sedavõrd, kuivõrd neid kasutatakse. Isiksuslikud ressursid: aktiivsus, loogilisus, tasakaalukus, tahtelisus, konstruktiivsus, tolerantsus jne.
• Inimese areng seisneb pürgimuses enesejuhitavusele, mis on isiksuse küpsuse kriteerium. Enesejuhitavus on üheaegselt nii täiskasvanu vajadus kui ka tema elukvaliteeti määrav tegur. Eneseregulatsioon.
• Otsustusvõime
• Vastutus
• Iseseisvus
• Eesmärgistatus
• Mõtestatud aktiivne käitumine